Jalgratta sünnilugu seostatakse enamasti saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 19. sajandi alguses kaks vankriratast puit-raamiga ja lisas raamistikule sadula. Sõitmine toimus jalgadega lükates.

Aastal 1839. ehitas Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan esimese nn tänapäevase jalgratta, kinnitades tagaratta külge pedaalid. Kuna jalgrattaga liiklemine raputas sõitjat kõvasti (siit ka nimetus kondiraputaja), siis selle probleemilahendas 1888. aastal šoti loomaarst John Boyd Dunlop, kes lisas jalgrattale täispuhutavad kummid. Ja 1897. aastal sai jalgratas vabajooksumehhanismi.

Esimese omatehtud ratta Eestis valmistas Tartu elanik Borck 1869. aastal, kuid laiemalt levisid rattad üle Eesti 1880. aastate keskel.

1888.aastal loodi Tallinnas ja Tartus jalgratturite seltsid, korraldati sõidutunde, välja- ja võidusõite. Paljudel linnateedel piirati esialgu rattaga sõitmine ja selle tõttu rajasid mitmed rattaseltsid oma ringrajad.

1894.aastal soetati Tartu seltsi naisteratasning korraldati naistele eraldi sõidutunde. Naised olid aktiivsed väljasõitudel, kuid võidusõitudel ei osalenud.

1901.aastal loodi Tallinnas tänini tegutsev rattaselts Kalev.

1903. a. toimus ajaloo esimene Tour de France rattavõistlus, mis kulges kuue etapina üle Prantsusmaa, kogupikkusega üle 2428 km ja selle võitis Maurice Garin.

1927.asutas Gustavs Ěrenpreis Riias omanimelise jalgrattatehase, mis oli tol ajal Baltimaade suurim. Tehas natsionaliseeriti peale II maailmasõda, nimetati ümber Riia Punase Tähe jalgrattatehaseks (Sarkanā Zvaigzne) ja seal hakati tootma tolle aja üht kõige populaarsemat jalgratast Riga.

1970.aastatel hakati läänes rõhutama jalgratta keskkonna- ja tervisesõbralikkust, Eestisse jõudis see vaade 1990. aastate alguses.

Tänapäeval kasutatavad jalgrattad koosnevad peamiselt raamist, jooksudest, rehvidest, lenksust, sadulast, pedaalidest, piduri- ja käiguvahetus-süsteemidest. Uuematel ratastel on lisadena juures ketaspidurid, amordid, elektrilised käiguvahetajad ja elektrimootorid.

Tuntuimad ja enimkasutatavad jalgrattatüübid on: maanteeratas, maastikuratas, triatloni- ja eraldisõiduratas, gravel, linna- ja matkaratas, elektriratas, triki- ja tõukerattad.